Juurikaru põhikooli 3-5 klassi lapsed osalesid (8. novembril) ) maakondlikul rahvastepalli võistlustel Paikusel, kuhu oli kogunenud 10 võistkonda üle Pärnumaa. Kuna tegu siiski enamjaolt suurte koolide pärusmaaga, siis võistlustulle sõideti pigem kogemusi hankima ja mängurõõmu saama, kuid päev kujunes hoopis teistsuguseks.
Päeva esimeses kohtumises mindi vastamisi Sauga kooliga, kus tulise lahingu järel suudeti eneselegi üllatuseks vormistada 2:1 võit. Päeva teine kohtumine tuli pidada Tori kooliga, kes nüpeldas omakorda Saugat ja seega oli tegemist esikoha mänguga alagrupis. Meie kooli õpilased ületasid end taas ja ka selle mängu protokolli kanti napp, kuid kindel 2:1 võit, mis tähendas grupis esikohta ja edasisi mänge kuue parema seas. Vastaseks ei keegi muu, kui Uulu poisid. Hea hooga mindi edasi, ka väikese õnne abil, kui 2:0 võit oli tõsiasi, mis tähendas mänge medalitele. Laste õhin oli sellest juba nii suur, et enam ei löödud risti ette millegi ees ja lihtsalt anti endast kõik, mis tunnis õpitud oli ja rohkem veel. Sellest piisas, et tasavägises mängus alistada Sindi Gümnaasium millega muinasjutt jätkus, kuid päeva viimaseks mänguks enam jõudu ei jätkunud ning vastu tuli võtta turniiri võitjalt Vändra Gümnaasiumilt kindel 0:2 kaotus.
See kõik aga andis tublidele sportlastele päeva lõpetuseks hõbedase teise koha, mis tagas omakorda pääsu Pärnumaalt esindama meie väikest kooli piirkondlikule turniirile Viljandisse. Oli uhke päev!
Viljandisse (21. novembril) olid kokku sõitnud juba uued võistkonnad erinevatest maakondadest. Ära tahaks märkida, et peale meie ei olnud esindatud ühtegi põhikooli ja olime ainsad, kes mängis segavõistkonnana, mis annab aimu kellega lapsed madistama pidid. Kohe päeva alguses oli näha, et tegu on hoopis teisest puust vastastega ja päev saab tulema sportlikus mõttes ülikeeruline, kuid lapsed olid tublid ja andsid endast parima. Kahjuks sellest seekord ei piisanud, et kedagi seljatada ja X koht oli päeva lõpetuseks tõsiasi, kui diplom mälestuseks suurest turniirist jääb igaveseks. Nagu ikka, üle oma varju ei hüppa, kuid pääs maakonnast edasi oli juba nii suur saavutus, mida järgmistel põlvedelgi raske korrata saab olema.
Kokkuvõtte kirjutas õpetaja Ranet Lepik